Skeptikud on kulla osas meelt muutnud

Järgnevalt avaldame Brett Arendsi kolumni kullaturust ja investeerimisest:

Hiina aktsiaturg väriseb, Euroopas on segadus ja kulla hind on viie aasta madalamal tasemel. Aastaid kulda skeptiliselt suhtunud maailma suurimate investeerimisfondide juhid on teinud 180-kraadise pöörde ja väärismetall ei tundugi enam nii ebaatraktiivne.

Bank of America Merill Lynchi tehtud hiljutisest küsitlusest selgub, et väikses enamuses usuvad fondihaldurid, et 1155 dollarise untsihinna juures „on kuld alahinnatud“. Pullid (tõusule panustajad) on karude (langusele panustajad) suhtes vaid 1protsendilises enamuses, aga meeleolude paranemine on võrreldes lähiminevikuga märkimisväärne – kullaskeptikud on varasemalt olnud selgelt ülekaalus.

Küsitlus on paljutähendav. Bank of America Merill Lynch rääkis umbes 150 mõjukama rahahalduriga üle maailma, kes kontrollivad umbes 400 miljardit dollarit varasid.

Tõsi, kuld on langenud juba pikka aega – eriti, kui võrrelda seda teiste finantsvaradega nagu aktsiad või võlakirjad. Kuld on võrreldes maailma aktsiaturgudega madalaimal tasemel 2008. aasta finantskriisist alates.

Traditsiooniliselt on rahahaldurid olnud kulla suhtes pessimistlikud. Merill Lynch on küsitlust läbi viinud viimased 12 aastat – peaaegu alati on nad öelnud, et kuld on ülehinnatud. Isegi 2003-2011 aastatel, mil kulla hind tõusis suhteliselt stabiilselt 400 dollarilt peaaegu 2000 dollarini.

Eelmine kord olid rahahaldurid kulla suhtes positiivsed 2009. aastal. See oli aasta, mil kuld hakkas väga kiiresti tõusma.

Investeerimismaailmas konsensust ei ole

Vähesed varaklassid tekitavad nii palju vastakaid arvamusi.

Modernne finantsmaailm väidab, et investeeringuna on kuld põhimõtteliselt väärtusetu, sest kollane metall ei loo rahavoogu. Warren Buffett arutles, et miks me peaksime kuskil Aafrikas kulda kaevandama ainult selleks, et see kuhugile varakambrisse hoiule panna.

Mõned väidavad, et kullaturg toimib efektiivselt (legaalse) püramiidiskeemina, sest täna kulda raha paigutanud investorid teenivad kasumit vaid juhul, kui turule tulevad uued investorid. Nad väidavad, et viimase kümnendi kullabuumi põhjustas börsil kaubeldavate fondide loomine. Üks selline on näiteks SPDR Gold Shares. Need fondid muutsid kulda investeerimise tunduvalt lihtsamaks.

Kulda uskujad aga ütlevad, et väärismetall on maailma vanim valuuta ja tegemist on ülima „turvasadama“ ja „väärtuse säilitajaga“. Kuld on kaasaskantav, vahetatav, anonüümne ja selle kogus on piiratud. See tähendab, et kui keskpangad prindivad järjest enam paberraha, peaks kulla hind (ja maa, teemantite jms) sellega vastavuses tõusma.

Mõõdukad kullafännid aga väidavad, et portfellist 5-10 protsenti võiks olla kullas – see peaks vähendama üleüldist volatiilsust, sest kulla hind liigub teiste varadega tihtipeale vastassuunaliselt. Põhimõtteliselt on see viimase 50 aasta jooksul enamjaolt tõsi olnud, aga teatud minevikumustrite esinemine ei garanteeri, et seaduspärasus jätkub ka tulevikus. Alates 70-date algusest polnud kuld enam ametlik raha ja tänaseid hinnatasemeid on raske 70-date eelsega võrrelda.

Sellegi poolest on kuld viimastel aastatel järjest odavamaks muutunud. Alates 2011. aastast on kuld dollarites kukkunud umbes 40 protsenti. Samal ajal on aktsiad ja võlakirjad tõusnud uute rekorditeni. Seega ei ole väga hullumeelne mõelda, et võib-olla peaks müüma osa seda, mis on tõusnud ja ostma seda, mis on langenud. Aga igaüks peab tegema oma järeldused.